Sigrid Suu-Peica Minu Horvaatia raamatut ma lugesin, sest meil oli kodulugemise teemaks eestlased laias maailmas. Otsus valida tuli just selle pärast, et hiljaaegu oli üks mu hea sõber Horvaatias
käinud ja soovitas minulgi selle imelise maa kohta lugeda.
Raamatu autor Sigrid Suu-Peica sattus Horvaatiasse kõigepealt vabatahtlikuks. Ta oli vabatahtlik Cresi saarel Beli asulas kaeluskotkaste kaitsega tegelevas organisatsioonis. Peale tema seikluste vabatahtlikuna annab ta infot ka kaeluskotkaste ja Cresi saare looduse kohta. Teadupärast on Horvaatias kaunis ja vaheldusrikas loodus ning autor on osanud seda väga kaasahaaravalt kirjeldada. Kuue vabatahtlikuna veedetud kuu jooksul armus Sigrid sellesse paika. Rolli mängis ka see, et ta leidis Horvaatiast omale elukaaslase, seega jäi ta Cresi saarele edasi elama, seekord küll saare samanimelisse pealinna. Autor viibis Horvaatias aastatel 2004-2006. Nüüdseks on ta Eestis koos elukaaslasega tagasi, kuid enda sõnul sai endale teise kodumaa.
 |
| Cresi saar |
Minu Horvaatia raamat on väga kasulik raamat neile, kes soovivad ka ise sellele kaunile maale reisida. Raamatus on üpris palju informatsiooni Horvaatia ajaloost, kultuurist, kommetest, traditsioonidest ja turismist ja peategelase läbielamistest. Peamiselt on muidugi kirjutatud Cresi saarest, kus Sigrid Suu-Peica enamuse ajast viibis. Autor andis palju teadmisi mida saarel teha ja mida kojugi endaga tuua.
Mina õppisin sellest raamatust seda, et Horvaatia on kaunis ja huvitav maa koos oma Cresi saarega.
